Nii nagu ma tõdesin Ussa jõudes, et kõik on siin suurem (kaasaarvatud pilved-mis oli ka tõsi, kuuma ookeani kohal tekivad suured suured pilved), sama mõtteni jõudsin ma ka lahkudes. Kuna pole kunagi suur kokk olnud, ei hakanud ka pärast 2 kuud ainult võileibade ja vahel harva kohvi valmistamise, mingeid eestimaiseid hõrgutisi perele valmistama ja valisin "lahkumispeoks" hetke popima tordi. "Red Velvet"- kõikkide pruutide ja kokasaadete vaieldamatu lemmik. Pami valdas uudishimu see lõpuks ära maitsta ja mind hämmastus, miks kõik nii suur olema peab!? :D Ja nagu sellest vähe oleks, pani pereisa ikka kulbiga "Home made vanilla" maitselist jätsi ka kõrvale! Ainuke pluss sellest oli, et nii tuli tordi värv tõesti esile, jäätis värvus punaseks. Triin oli ka sisse kolinud ja nii oli meid seekord laua ümber 5 ja nii nagu esimene õhtusöök suve alguses käed ühendasime,et söögipalvus lugeda, nii oli see ka seekord. Jumalik! ;) Ei leia iial piisavalt sõnu, et Pammi ja Chrissi nende hoole ja armastuse eest tänada! Kuigi ma Colleeni kunagi peale piltide ei näinud, usun,et olin taga liiga sarnane ja see neid tol saatuslikul õhtul minu puhul ära võluski ;)
Hetk hiljem olin üksi Houstoni lennujaamas. 3päevane ja 3öine elu pikim kodutee algamas..Mõlgutasin oma üksinduses mõtteid ja panin märkmikku kirja. (Ja nüüd siis poolteist nädalat hiljem Valgas aega neid ridu siia jäädvustada). Aga jah, niimoodi mõtetes Kingwoodi ja Texasega hüvasti jättes tõdesin, et tegelikult pole üldse ilus jätta inimesi, keda me armastame. Ja Pammi ja Chrissi armastan ma väga. Ega asjata varem juba ei korrutanud,et nad nagu mu teine ema ja isa. Ja kas ja millal ma neid jälle näen? Texas nii kaugel muudest turismisihtkohtadest USAs, et pigem võib taaskohtumise planeerida Montanasse või Coloradosse. Esimene osariik on liiga sarnane Eestiga, nii et igav ja vähetõenäoline. Jään teid täiega igatsema! Nädal hiljem, Eestiga harjudes, ütlekski, et põhiline, mis harjumist vajab, on inimesed. Hauka laadal Meriti ja Kirkega rokkides olime ka me ainsad 3 segast, kes püsijalu pinkidel tantsisid Lenna ja Oti igavate laulude saatel. Ülejäänud pinkidel- ISTUSID ja kiigutasid tasakesi keha :D
Nashville jäi lend hiljaks, õnneks oli edasine tee ainult hotelli. Retseptsioonis pidi härra muidugi uurima, kust ma pärit olen, nii hilisel öötunnil, oli see väga tüütu. Uuris, kas Eestis kanep legaalne :D Öösel võitlesin öörahu pärast külmkapi ja kliimaseadmega, esimese tõmbasin lihtsalt juhtmest välja, kliimata poleks aga hakkama saanud ja pidin selle urinaga leppima. Hommikul kõrvetasin keele kohviga ja juba ma istusingi NY lennukil. Vähese 2h jooksul suutsin tunnikese tukkuda. Õnneks oli lend graafikus, sest 10min hilinemine oleks mulle maksma läinud New Yorgi visiidi. Lennukist nägin NY panoraami ja pilvelõhkujaid ja seda kui väike Vabadusesammas on. Rongipileteid ostes "lööks valuuta laiaks" sularaha kasutades krediitkaardi asemel, sain automaadist 20 dollarit tagasi metallis! Raisk! 2 kuu jooksul usas polnud ka veel 1dollarisilisi metallis näinud, nüüd siis! Ameeriklaste sõbralikkus pole siiski seotud ainult Texasega (no eks lõuna pool võivad nad veelgi sõbralikumad olla), näiteks jutustasin ma napi 20 min rongisõidu ajal kõrval istuva härraga, kes ka lahkelt oma IPhone laenas, kuna mu punane kräpp Jamesi numbrit ei tunnistanud. Siiski alahindasin NY metroojaama suurust ja rahvarohkust, Jamesi ei silmanud ja oli vaja jälle helistada. Telefoniautomaati oma ägedat mündikogu vähendades suutsin ma lõpuks kahe dispetseri omavahelist nägelust kuulda ja vb salvestus mu vähene ropendamine Jamesi kõneposti!? Igal juhul küsisin lõpuks random inimestelt jälle telefoni. Tunnike,mis mul vaba aega oli, kappasime mööda tänavaid, feelingu ,et olen NY, sain esimestel minutitel kätte ja anyway,et seda linnakest näha, peab nädala vähemalt võtma. Õnneks nüüd 2 tuttavat seal, sest öömaja pealt kokkuhoid on NY-i minnes põhiline! Aa ja unustasin vist tutvustada, James on Margoti noormees, hästi tore ja sõbralik.
Üle ookeani lend möödus kiirelt, unetult, aga kiirelt. Lennuk oli pisike selle emalaeva kõrval,millega Ussa saabusin, aga kõrval istus hästi tore pisike poiss ja ta isa. Vaatasin ühe filmi ära ja püüdsin muudkui uinuda.. Esimest korda mu sajanda lennu jooksul ei kurtnud ma ei kuuma ega külma üle. Olin palja ülaosaga topiga ja paljaste varvastega ja nii mõnna oli olla, ainult und ei tulnud. No ja kui lõpuks NY aja järgi südaöö paiku tukkuma jäin, aeti 2 h hiljem üles, et Rootsi aja järgi hommikusööki pakkuda ja nii see uus päev algaski! Stockholmis pesin wc-s hambaid ja kulistasin üle 2 kuu energiajooki, mille peale ainult öökida oleks tahtnud (uskumatu, kuidas seda enne ära minekut kaanisin iga päev! Üks pahe nüüd vähem).
Stockis oli ilm pilves ja suht jahe, mõnus vaheldus. Kohvri hoiulepanek oli mõttetult keerukas (oleksin pidanud SEKe kuskil vahetama), pealegi polnud mul rongijaama hiljem enam asja, nii kärutasin kohver seljas mööda linna ringi. Eestiga võrreldes oli seal vähemalt kõik teed nagu meie tutikad rulluisurajad. Nii nägin ära kuningalossi ja suutsin isegi H&M shoppamas käia ja istusin pikalt mingil keskväljakul ja jälgisin Rootsi stiilseid inimesi, mida nad ka al 10.eluaastast on! Ja 3min olin metrooga sadamas..
Ja kell 18.00 kajutis raamatut lugedes, kukkus Greete pea nendesse samustesse inglise-prantsuse keelsetesse ridadesse ja 5 hommikul läks korra uni ära, aga lõpuks magasin kokku 15h ja olin Tallinnas :) Süda saapasääres värisemas suurest erutusest! :D
Ahjaa ja juba Rootsis kohtasin esimest tuttavat inimest ja laevalt tulles trehvasin Marjut, kellele pileti eest tänulik olen! Eesti ju, kuskil rahu ei saa...
Uskumatu, aga tunne on nagu oleksin pool a ära olnud. Lihtsalt Usas olid tööpäevad nii pikad ja isegi lõpus, kui nädala ringi chillisin, jõudsin nii palju teha..siin aga ei tule õhtuti und ja hommikusöök on pool 13 ja nii edasi. Ja no andke andeks, aga Eesti karastujoogipudelid on imeliku ja naljaka kujuga! :D
Kuigi ilm on siin mõnna ja vahepeal kuum nagu Texases, siis seal sai vähemalt öösiti magada tänu AC-le, ja Eesti loodus on ilus ja igasugu üritusi jagub ja pere ja sõbrad on lõpuks ümber, tunnen siiski kõige rohkem puudust ameeriklastest! Ameerikas elavatest inimestest, nende sõbralikkusest, emotsioonikusest ja usust. Sorry, aga Eestis ei hakka ma siiski usklikuks, kui ikka 3 ööd ja päevad mingid lol*lid usklikud Tivoli platsil üle jõe Jumalast leelotasid, ajas ikka närvi küll! Ka laupäeva varahommikul, õnneks viis torm nende telgi vist minema, vähemalt pühapäeva õhtuks oli see tsirkus kadunud. Pammi kingitud Piibli kavatsen küll varsti läbi lugeda- eneseharimiseks hädavajalik :)
Olgu, romaan missugune!
