Hetkes elamise kunst...

Viimasel ajal on nii kiire, et pole ammu olnud aega midagi head ja mõnusat lugeda, mis hinge kosutaks ja head mõtlemisainet pakuks. Nii kiire on kogu aeg, et isegi millegi hea kätte sattumisel, on lugedes sees tunne, et KIIRE on, vaja ruttu lugeda, kasvõi üle ridade, lihtsalt ruttu uusi teadmisi ammutades.

Võtsin siis täna hommikul aja maha, lõpuks. Kätte sattus huvitav artikkel ühe järvamaa mehe mõtetest ja sügavamast huvist psühholoogia vastu- "Hetkes elamise kunst annab väe". Tema jõudis sellise äratundmiseni pärast sõjaväeteenistust Afganistanis, aga kas on meil tõesti kõigil vaja tunda surmahingust nii lähedalt, et hakata elus olemisest rõõmu tunda, väärtustama, et meil on armastavad sõbrad, pere, kõik jäsemed töökorras ja peanupuke täiemõistuse juures?! Ei.

Ei ole vaja oodata, et elus saabuks miski hirmus pöördepunkt, mis äratab taas meie elujanu. Ja me hakkaks elama, " kui need oleks mu 6 viimast kuud siin maamunal.." Miks mitte keskenduda täielikult kohe ja praegu iseenda kõikidele eluhetkedele KOHALOLEKUGA. ?  Ja selle üle mõtisklen mina, kes olen paar korda avastanud, et töötan ja trügin elus edasi ja ülespoole, olles kaotanud kontakti oma kehaga- et mitte tunda valu südames, pärast purunenud suhet; et mitte tunda väsimust, andes kõik oma tunnid tööle ja koolile. Ja nagu praegu, olles kuu aega juurelnud, mis on õnn, kes ja mis mind õnnelikuks teeb, kuhu mul kogu aeg kiire on??? "ÕNN"- sellele teemale vastuse otsimine viis mind algul selleni, et tundsin end maru õnnetu , üksiku (hinges) ja muserdatuna, edasi juurdlemine aga selline, et ÕNN, see on üksnes mu enese teha, üksi või kaksi või suures seltskonnas olles, mitte keegi ega mitte miski muu ei saa mind õnnelikuna tundma panna, kui mina ISE! Et olla õnnelik, pean ma end selleks ise avama, kui olen ise õnnelik, tuleb õnne ainult juurde :) Sama on ka "üksindusega"- inimene võib end üksi tunda ka oma sünnipäeva peol, ümbritsetuna oma parimatest sõpradest ja perest, kui ta ise end niimoodi mõtestanud on ja teiste eest sulgenud.

"Elu ei ole midagi sellist, mis meiega juhtub. See juhtub tänu meile. Me loome kõik oma kogemused ise. Sisemine tasakaal ja harmoonia sünnivad meie sees ja seal me neid ka kogeme."/../ "Kõige hirmutavamana tundunud kogemused on tegelikult olnud elu suurimad kingitused. Kõige suurimad kannatused on väärtuslikemad õpetajad. Sellest teadlikuks saades on võimalik teha arengu, elu- ja enesemõistmise hüpe."

Ja nii ongi! Meie heaolu ei tule mitte väljaspoolt, asjadelt, teistelt inimestelt, vaid eelkõige ikka seestpoolt, meist endast. Ja kui me iseendasse ei vaata ja oma soovide eest ei hoolitse, siis ühe hetkel me võib-olla enam ei teagi, mida me tahame, kuhu me peaksime minema ja kellega olema.

Inimese mõte pole mitte eksisteerida, vaid ELADA! Päikest! ;)

I luv to be back at home (Kodutee)

Nii nagu ma tõdesin Ussa jõudes, et kõik on siin suurem (kaasaarvatud pilved-mis oli ka tõsi, kuuma ookeani kohal tekivad suured suured pilved), sama mõtteni jõudsin ma ka lahkudes. Kuna pole kunagi suur kokk olnud, ei hakanud ka pärast 2 kuud ainult võileibade ja vahel harva kohvi valmistamise, mingeid eestimaiseid hõrgutisi perele valmistama ja valisin "lahkumispeoks" hetke popima tordi. "Red Velvet"- kõikkide pruutide ja kokasaadete vaieldamatu lemmik. Pami valdas uudishimu see lõpuks ära maitsta ja mind hämmastus, miks kõik nii suur olema peab!? :D Ja nagu sellest vähe oleks, pani pereisa ikka kulbiga "Home made vanilla" maitselist  jätsi ka kõrvale! Ainuke pluss sellest oli, et nii tuli tordi värv tõesti esile, jäätis värvus punaseks. Triin  oli ka sisse kolinud ja nii oli meid seekord laua ümber 5 ja nii nagu esimene õhtusöök suve alguses käed ühendasime,et  söögipalvus lugeda, nii oli see ka seekord. Jumalik! ;) Ei leia iial piisavalt sõnu, et Pammi ja Chrissi nende hoole ja armastuse eest tänada! Kuigi ma Colleeni kunagi peale piltide ei näinud, usun,et olin taga  liiga sarnane ja see neid tol saatuslikul õhtul minu puhul ära võluski ;)

Hetk hiljem olin üksi Houstoni lennujaamas. 3päevane ja 3öine elu pikim kodutee algamas..Mõlgutasin oma üksinduses mõtteid ja panin märkmikku kirja. (Ja nüüd siis poolteist nädalat hiljem Valgas aega  neid ridu siia jäädvustada). Aga jah, niimoodi mõtetes Kingwoodi ja Texasega hüvasti jättes  tõdesin, et tegelikult pole üldse ilus jätta inimesi, keda me armastame. Ja Pammi ja Chrissi armastan ma väga. Ega asjata varem juba ei korrutanud,et nad nagu mu teine ema ja isa. Ja kas ja millal ma neid jälle näen?  Texas nii  kaugel muudest turismisihtkohtadest USAs, et pigem võib taaskohtumise planeerida Montanasse või Coloradosse. Esimene osariik on liiga sarnane Eestiga, nii et igav ja vähetõenäoline. Jään teid täiega igatsema!  Nädal  hiljem,  Eestiga harjudes, ütlekski, et põhiline, mis harjumist vajab, on inimesed. Hauka laadal Meriti ja Kirkega rokkides  olime ka  me ainsad 3 segast, kes püsijalu pinkidel tantsisid Lenna ja Oti igavate laulude saatel. Ülejäänud pinkidel- ISTUSID ja kiigutasid tasakesi keha :D 

Nashville jäi lend hiljaks, õnneks oli edasine tee ainult hotelli. Retseptsioonis pidi härra muidugi uurima, kust ma pärit olen, nii hilisel öötunnil, oli see väga tüütu. Uuris, kas Eestis kanep legaalne :D Öösel võitlesin öörahu pärast külmkapi ja kliimaseadmega, esimese tõmbasin lihtsalt juhtmest välja, kliimata poleks aga hakkama saanud ja pidin selle urinaga leppima. Hommikul kõrvetasin keele kohviga ja juba ma istusingi NY lennukil. Vähese 2h jooksul suutsin tunnikese tukkuda. Õnneks oli lend graafikus, sest 10min hilinemine oleks mulle maksma läinud New Yorgi visiidi. Lennukist nägin NY panoraami ja pilvelõhkujaid ja seda kui väike Vabadusesammas on. Rongipileteid ostes "lööks valuuta laiaks" sularaha kasutades krediitkaardi asemel, sain automaadist 20 dollarit tagasi metallis! Raisk! 2 kuu jooksul usas polnud ka veel 1dollarisilisi metallis näinud, nüüd siis! Ameeriklaste sõbralikkus pole siiski seotud ainult Texasega (no eks lõuna pool võivad nad veelgi sõbralikumad olla), näiteks jutustasin ma napi 20 min rongisõidu ajal kõrval istuva härraga, kes ka lahkelt oma IPhone laenas, kuna mu punane kräpp Jamesi numbrit ei tunnistanud. Siiski alahindasin NY metroojaama suurust ja rahvarohkust, Jamesi ei silmanud ja oli vaja jälle helistada. Telefoniautomaati oma ägedat mündikogu vähendades suutsin ma lõpuks kahe dispetseri omavahelist nägelust kuulda ja vb salvestus mu vähene ropendamine Jamesi kõneposti!? Igal juhul küsisin lõpuks random inimestelt jälle telefoni. Tunnike,mis mul vaba aega oli, kappasime mööda tänavaid, feelingu ,et olen NY, sain esimestel minutitel kätte ja anyway,et seda linnakest näha, peab nädala vähemalt võtma. Õnneks nüüd 2 tuttavat seal, sest öömaja pealt kokkuhoid on NY-i minnes põhiline! Aa ja unustasin vist tutvustada, James on Margoti noormees, hästi tore ja sõbralik.

Üle ookeani lend möödus kiirelt, unetult, aga kiirelt. Lennuk oli pisike selle emalaeva kõrval,millega Ussa saabusin, aga kõrval istus hästi tore pisike poiss ja ta isa. Vaatasin ühe filmi ära ja püüdsin muudkui uinuda.. Esimest korda mu sajanda lennu jooksul ei kurtnud ma ei kuuma ega külma üle. Olin palja ülaosaga topiga ja paljaste varvastega ja nii mõnna oli olla, ainult und ei tulnud. No ja kui lõpuks NY aja järgi südaöö paiku tukkuma jäin, aeti 2 h hiljem üles, et Rootsi aja järgi hommikusööki pakkuda ja nii see uus päev algaski!            

    Stockholmis pesin wc-s hambaid ja kulistasin üle 2 kuu energiajooki, mille peale ainult öökida oleks tahtnud (uskumatu, kuidas seda enne ära minekut kaanisin iga päev! Üks pahe nüüd vähem).                  

Stockis oli ilm pilves ja suht jahe, mõnus vaheldus. Kohvri hoiulepanek oli mõttetult keerukas (oleksin pidanud SEKe kuskil vahetama), pealegi polnud mul rongijaama hiljem enam asja, nii kärutasin kohver seljas mööda linna ringi. Eestiga võrreldes oli seal vähemalt kõik teed nagu meie tutikad rulluisurajad. Nii nägin ära kuningalossi ja suutsin isegi H&M shoppamas käia ja istusin pikalt mingil keskväljakul ja jälgisin Rootsi stiilseid inimesi, mida nad ka al 10.eluaastast on! Ja 3min olin metrooga sadamas..

Ja kell 18.00 kajutis raamatut lugedes, kukkus Greete pea nendesse samustesse inglise-prantsuse keelsetesse ridadesse ja 5 hommikul läks korra uni ära, aga lõpuks magasin kokku 15h ja olin Tallinnas :) Süda saapasääres värisemas suurest erutusest! :D

Ahjaa ja juba Rootsis kohtasin esimest tuttavat inimest ja laevalt tulles trehvasin Marjut, kellele pileti eest tänulik olen! Eesti ju, kuskil rahu ei saa...

Uskumatu, aga tunne on nagu oleksin pool a ära olnud. Lihtsalt Usas olid tööpäevad nii pikad ja isegi lõpus, kui nädala ringi chillisin, jõudsin nii palju teha..siin aga ei tule õhtuti und ja hommikusöök on pool 13 ja nii edasi. Ja no andke andeks, aga Eesti karastujoogipudelid on imeliku ja naljaka kujuga! :D 

Kuigi ilm on siin mõnna ja vahepeal kuum nagu Texases, siis seal sai vähemalt öösiti magada tänu AC-le, ja  Eesti loodus on ilus ja igasugu üritusi jagub ja pere ja sõbrad on lõpuks ümber, tunnen siiski  kõige rohkem puudust ameeriklastest! Ameerikas elavatest inimestest, nende sõbralikkusest, emotsioonikusest ja usust. Sorry, aga Eestis ei hakka ma siiski usklikuks, kui ikka 3 ööd ja päevad mingid lol*lid usklikud Tivoli platsil üle jõe Jumalast leelotasid, ajas ikka närvi küll! Ka laupäeva varahommikul, õnneks viis torm nende telgi vist minema, vähemalt pühapäeva õhtuks oli see tsirkus kadunud. Pammi kingitud Piibli kavatsen küll varsti läbi lugeda- eneseharimiseks hädavajalik :)

Olgu, romaan missugune!

Kodus, Valgas...

Viimane juulikuu p2ev 2010 ja viimane p2ev Texases...

T2na oli maru vahva. Pam & Chris ja Reyna & Tavo s6brunesid sekundi pealt. Mul oli vahepeal omajagu tegemist, et nende naljadele pihta saada. Yks puhas Texaslane, yks armsa prantsuse aktsendiga, Pam Montanast, Tavol ei teagi mis aktsent, r22gib ju puhtalt eesti, prantsuse ja inglise keelt ja saksa ka veel otsa vajadusel.. S6itsime Kingwoodist v2lja north-east suunas, t2iesti vastupidi kui tavaliselt. Livinglake j2rve poole, seal Tavol ja Reynal j2rvemaja. J2rv suuruselt 3 Texases. Tee peal l6unatasime t6elises Texase BBQ-s. Oeh, ma ei kurda, toit viis keele alla! Peale suitsuribi s6ime t2idetud kartulit, mis siin nii suured kui me kaalikad! Ainult endal on tunne nagu oleks j6uluhani, aga nii ennegi ringireisides juhtunud. 

Yhiseks jutuajamiseks j2gus teemasid kyllaga, uskumatu, kuidas elu meid kokku viis, t2iesti v66rad inimesed ja nyyd tunne nagu oleks ekstra komplekti vanemaid ja vanavanemaid saanud! Olen ikka 6nnelik laps! Ja kui palju yhist meil k6igil on :) Pami ja Chrissi ja Stormit j22n t2iega taga igatsema, samuti Dannyt. R22kisin taga t2na telefonis ka, kuradi hea naljatilk ikka ja nii k6vasti t66d rygav noormees, naistki ei leia selle p2rast :D Ja siiani ajab naerma, kui Chris autos muigas, et Danny lapsest saati arvanud,et tema on majas isa :D mitte Chris :D Jutt jummala 6ige, kiusab ainult Chrissi ja tahab Pammi t2is joota :D Eriti hea oli, kui kaarte 4kesi m2ngisime, kui ma millalgi varem t66lt koju hiilisin. Danny, Chris, Danny s6ber Jake ja mina. T2iesti uus strateegim2ng oli minu jaoks ja neil andis seda seletada, sest ma ei teadnud,kuidas inglise keeles poti ja ristigi oli :D Ja kokkuv6ttes Chrissiga kyll paaris olles m2ngisin nii h2sti,et Danny arvas,et ma ainult teesklesin,et polnud sellest m2ngust kuulnud ja samal ajal pani ta s6ber paar head 2mbrit maha (mis ta siis tegi,kui mulle reegleid seletati???)

6htul k2isime Pammiga veel ujumas ka, oi kui m6nna oli, saime ainult 15 min, kuna arvatava 21 asemel pandi 20 bassu kinni. Homme oleme targemad ja l2hme varem kohale. Ujumise asemel pidin t2na Kristinega peole minema, aga loobusin p2rast 6h ringis6itu ja telefoni teel polnud ta peo toimumise kohta kindel enam ja asukoht oli ka oma tunni jagu Kingwoodist v2ljas... 

Pildil veel m6nusad 3rattalised, m66dusime tehasest. Ja suur revolver on suitsuahi liha jaoks, kas pole mitte originaalne! Ja v2ljas oli t2na niii "m6nnalt" soe! Hakkan seda igatsema (kui t66d ei pea selle kuumaga 13h v2ljas tegema,siis ju m6nna!) Olks, homme viimane p2ev ja 6htul lennuki peale... Uuh. Kurb. aga pyyan lohutada end sellega,et tee peale j22b NY ja Margoti meheke teeb mulle kiirringk2iku seal ja Stockis saan ka terve p2ev kohvri otsas ringi lasta...ja kodus ju pere ja s6brad ootamas :)))

Funky friday

Hommikul oleks t2iega sisse maganud, 6igemini polnud 2ratust endale pannud. Lubasin 10 Tavoga trennitama minna, ise vaatasin 1 ajal 66sel S6pru. Niisiis pidi Pam enne 10t koputama tulema, et mis teen, muidu 2rkan ikka iga hommik kell 8 kohvi l6hna peale..

Aga ujuda oli nii m6nna j2lle! Tegin 30 pikkust jutti konna, k2elihased olid eilsest valusad. T2na oli mingi lahe vanurite vesiaeroobika. No ikka 70+ t2did-onud. K6rvalt tundus tegelikult, et 30 min jooksul ei teinud nad yhtegi liigutust, eks pyydsid lihtsalt oma v2rviliste vahtkummjulladega pinnal pysida :D :D 

Teine pool tundi istusin v2ljas terrassil ja v6tsin k6tule p2ikest (eile ju sai selg tiba). P2rast pesu, kusjuures pesu- ja riidevahetusruumid neil ikka naljkad. Dussikabiinil l2bipaistmatu kardin ees ja ruumis,kus riidekapid, on ka sellised kardinatega boxid nagu meil valimiskabiinid. Yhes6naga, kiivalt varjates peseme selga ja vahetame riideid :D Samalajal, kui k6igil nende avalikel wc-l on uksed nii,et seest n2eb v2lja (kes teised wc j2rjekorras ootavad) ja v2ljast sisse :D :D Haahah j6le. No v6ta n2pust ameeriklaste loogikast!

Riided valimiskabiinis vahetatud, kysis samune naine,kes vanuritele vesiaeroobikat tegi (ise selline vanem naine suure k6huga), et kas ma Greeta. ? . Mul, et ooo, how do you know? Tema olla mult raamatuid tellinud :D Lahe, alles siis kui oma nime mainis, tundsin ta 2ra. V2gev, ma tunnen ikka nii t2htsaid tegelasi Kingwoodis- ooperilauljatest aeroobikatreeneriteni. 

P2rast trenni pidin Pamiga l6unale minema. Seafood k6las p2rast ujumist h2sti ;P Algatuseks h2sti vyrtsikas supp krabide ja krevettidega ja p2rast suur roheline salat (apelsin, basiilik ja krevetid jne) N2mma. Ja shopping. J2lle. Ise ka ei tea, mis raha ma muudkui laiaks l66n, aga no krt, ,kui k6ik on 3 korda odavam kui Eestis ja need kleidid ja pluusid ja teksad, krt need nii h2sti siin istuma ka peavad! Mu loogika alati,et ok on ilus riidetykike, l2hen proovin selga, siis hing rahul ( 88% Eestis ilus asi minu seljas   enam ilus pole ja ei istu ja hing rahul, kuna ei tahagi osta) Ja siin istuvad seljas h2sti ja nii odavad. Aiiiii

Ja 6htus66giks oli pitsa. Hmm, v2hemalt olen ma m6nus pehme kallistada, kui tagasi j6uan :D

Zane suutis hommikul oma ratta kummi tyhjemaks pumbata, kui see esialgu oli,nii siis haaras ta minu uue ratta. Unustas aga, et sel pidurid v2gagi korras. T6mbas p2rast hommikus66ki random pidurit, mis osutus esipiduriks ja t6mbas ylepea, kaart ja mapp lendas keset auto teed mitu meetrit eemale. Ja ta ise! Vaeseke. Pilt r22gib enda eest, aga mul oli valus vaadata. Ja see kuumus! Kuidas ta suudab, homme luba s 115 F, Pam ytles,et ei m2letagi,et siin kunagi nii kuum oleks olnud. Igaljuhul tegime oma pikniku plaani ka ymber, s6idame kyll j2rve 22rde 5kesi mu viimast p2eva t2histama, aga s66me Tavo ja Reyna j2rvemajas sees. Ja 6htul l2hen miskile peole Kristinega, aftekas Houstoni wakeboardingu v6istlusele. Krisitine v6tab ise v6istlusest osa ka, hoian p6ialt, aga ma liitun alles 6htul ja 66seks j22n tema juurde. N2en ta vahvat hostfamilit l6puks ja Liannet, keda n2gin 5 n2dalat tagasi..

Kui kurbus poeb p6ue...

Mida l2hemale lahkumine, seda raskemaks l2heb ja siin olla ju ainult veel loetud p2evad.. Varem m6tlesin,et usa meeldib kyll ja Texases nii s6bralikud inimesed, aga siia kolida ikka ei tahaks, siis nyyd kohanud mitut h2sti kohanenud eestlast Kingwoodis ja ringi s6ites ja m2eldes, et kas ja millal siia veel satun, tunnen kui kodusena ma siin end juba tunnen. Nagu oleks siin hoopis 2 a elanud juba, mitte ainult 2 kuud. Sellist rohelust ja elu metsa sees annab otsida. Ja see kummus on tegelikult lahe (  kui 13h raamatuid demoma ei pea). M6tlesin t2na oma farmeri p2evitust tiba leevendada ja viskasin maja taga terrassile korra p2evikatega k6huli, samal ajal postkaarte kribades..15 min oli lagi! Kuna siis hakkasin s6na otseses m6ttes 2ra sulama, endal nii palav polnudki, aga kaarte nii kirjutada ei saa, kui igalt poolt ojadena vett voolas. 15 min oli max ka, randid missugused!

Hommikul k2isin Tavoga spordiklubis, ta l2ks j6usaali ja ma ujuma. Bassein ei andnud kyll 25m v2lja, aga m6nna oli oma meelis spordialaga tegeleda. Ujusin seal edasi-tagasi jutti 40 min ja tundsin, kui h2sti see k2elihastele m6jub. Ujusin pea r66msalt pinnal oma konna ja l6pus m6tlesin paar korda freestyle ka teha, polnud hea m6te, sinna mu uued l22tsed j2idki. Aga savi see, pidid olema n6nda head, et v6ivad 66p2ev l2bi kogu aeg silmas olla, mul aga panid p2evalgi silmad kratsima. Spordiklubi oli suur ja v2gev ja hinnad poole odavamad, kui meil Tallinnas- Y.M.C.A on klubi nimi :D Homme l2hme j2lle :)

Hiljem saime kokku veel yhe eesti neiuga- Jaanika Paidest. Tuli kunagi au pair-na ussa ja nii ta j2igi, nyyd abielus aircraft controlleriga ja k6va usa aktsent juures :D Muidu blond nagu mina, tundsime yksteist raamatukogus ruttu 2ra. 

         Tutvustasin Tavo Pammile ja panime laup2evaks plaani paika. Ikkagi mu viimane p2ev p6him6tteliselt siin.  Ja suundusime kinno. Ei teadnudki, et siin cinema asemel theater 6eldakse. "Salt"- hmm, mulle pole kunagi millegi p2rast Jolie meeldinud, v2ga eriline n2olapp, aga nii kolekondine, nagu mingi narkos6ltlane. Ta n2itlemise vastu pole midagi, aga Jen on nii nummi ja ei saa ju 2 korraga meeldida :D Film oli muidu ok, va algus, kus 25 min aeti teda taga ilma p6hjuseta, ainult sp, et ta p6genes, FBI polnud kindel miks ta p6geneb ja sp ajasid taga :D Ja l6pp oli ka m6ttetu, ses m6ttes, et Salti elul polnud enam m6tet mu meelest ja sp ka taaskordsel p6genimisel. Muidu oli vahepealne p2ris ok ja mulle pakub alati nalja, et usa filmides on paha tegelane venelane ja huviga kuulan nende vene keelt :D

Triikisin t2na yle 2 kuu tiba juukseid, lahe, imelik, kummaline :D Mis ma muud ikka 6elda oskan.

Stormit ei lubatud 6htul v2lja, kuna siin opossumid ja need killivad koerasid kah, ajasin opossumi armadilloga sassi algul :D Aga 6ige siis selline mean (6el) loom: (ja 2rge naerge,et Stormy-t tiba raseeriti normaalse l6ikuse asemel >D)

HOUSTON ASTROS!!!

F2nnis2rk seljas liigun Houstoni poole----> BASEBALL t2na! Ei saa USAst enne 2ra, kui n2eb 2ra ka yhe korraliku pesapalli matchi!

Musud teile sinna! ;)

Minute Maid staadium on huge, muidu avatud taeva all, t2na aga kinnise katusega. Rahvast oli palju ja muidu k6ik v2gev, ma ullike oleks v6inud enne m2ngule minekut tiba sygavamat huvi m2ngureeglite vastu tunda. Nii ma seal siis j2lgisin m2ngu ja mitte muhvigi aru ei saanud, mis seis, mis toimub, veel v2hem, et millal meie meeskonna poolt kaasa elama peaks  :D :D Nii mina! M2ngisid siis Houston Astros vs Chicago Cubs.

Anyway, pere soovitaski mul m2ngu ajal statkal ringi jalutada, seal nii m6ndagi avastada. All korrusel polnud sellist suure staadiumi tunnet, kyll aga oli k6vem l2rm ja m2ngijad silmaga katsutavad. Yksi ringi uidates hakkasid aga igasugu tegelased silma peale panema ja juttu alustama. Polnud viitsimist!

Pileti hinnas oli ka piiramatu s66mine- hot dogid, nachod juustukastmega, peanutsid, popcorn, karastusjoogid.. Jooksen, mis ma jooksen siin hommikuti, aga mis sa teed, kui yks viib restosse ja host ema kokkab "uusi" lahedaid h6rgutisi (t2na n2iteks pidin maitsma ta kartulisuppi, mis oli selline pyreene ja vyrtsikas) ja pesapalli vaadates s66k suhu jalutab..

Lahe oli, kui mingitel pausidel varjatud kaamera rahvast n2itas, eriti musitamise osa, kui suurel ekraanil sind n2idati, pidid k6rval istujat musitama. Jumal t2natud, et see mulle osaks ei saanud, k6rval oli 14.a poiss :D Vaesekene!

6htul k2isime shoppamas, uurisin maci hindu, odavam t6esti. Ja Stormy k2is t2na juuksuris, nagu lammas p2rast pygamist :D V2ike ja 6nnetu ja k6ik naeravad :D :D Homme teen pilti!