Viimasel ajal on nii kiire, et pole ammu olnud aega midagi head ja mõnusat lugeda, mis hinge kosutaks ja head mõtlemisainet pakuks. Nii kiire on kogu aeg, et isegi millegi hea kätte sattumisel, on lugedes sees tunne, et KIIRE on, vaja ruttu lugeda, kasvõi üle ridade, lihtsalt ruttu uusi teadmisi ammutades.
Võtsin siis täna hommikul aja maha, lõpuks. Kätte sattus huvitav artikkel ühe järvamaa mehe mõtetest ja sügavamast huvist psühholoogia vastu- "Hetkes elamise kunst annab väe". Tema jõudis sellise äratundmiseni pärast sõjaväeteenistust Afganistanis, aga kas on meil tõesti kõigil vaja tunda surmahingust nii lähedalt, et hakata elus olemisest rõõmu tunda, väärtustama, et meil on armastavad sõbrad, pere, kõik jäsemed töökorras ja peanupuke täiemõistuse juures?! Ei.
Ei ole vaja oodata, et elus saabuks miski hirmus pöördepunkt, mis äratab taas meie elujanu. Ja me hakkaks elama, " kui need oleks mu 6 viimast kuud siin maamunal.." Miks mitte keskenduda täielikult kohe ja praegu iseenda kõikidele eluhetkedele KOHALOLEKUGA. ? Ja selle üle mõtisklen mina, kes olen paar korda avastanud, et töötan ja trügin elus edasi ja ülespoole, olles kaotanud kontakti oma kehaga- et mitte tunda valu südames, pärast purunenud suhet; et mitte tunda väsimust, andes kõik oma tunnid tööle ja koolile. Ja nagu praegu, olles kuu aega juurelnud, mis on õnn, kes ja mis mind õnnelikuks teeb, kuhu mul kogu aeg kiire on??? "ÕNN"- sellele teemale vastuse otsimine viis mind algul selleni, et tundsin end maru õnnetu , üksiku (hinges) ja muserdatuna, edasi juurdlemine aga selline, et ÕNN, see on üksnes mu enese teha, üksi või kaksi või suures seltskonnas olles, mitte keegi ega mitte miski muu ei saa mind õnnelikuna tundma panna, kui mina ISE! Et olla õnnelik, pean ma end selleks ise avama, kui olen ise õnnelik, tuleb õnne ainult juurde :) Sama on ka "üksindusega"- inimene võib end üksi tunda ka oma sünnipäeva peol, ümbritsetuna oma parimatest sõpradest ja perest, kui ta ise end niimoodi mõtestanud on ja teiste eest sulgenud.
"Elu ei ole midagi sellist, mis meiega juhtub. See juhtub tänu meile. Me loome kõik oma kogemused ise. Sisemine tasakaal ja harmoonia sünnivad meie sees ja seal me neid ka kogeme."/../ "Kõige hirmutavamana tundunud kogemused on tegelikult olnud elu suurimad kingitused. Kõige suurimad kannatused on väärtuslikemad õpetajad. Sellest teadlikuks saades on võimalik teha arengu, elu- ja enesemõistmise hüpe."
Ja nii ongi! Meie heaolu ei tule mitte väljaspoolt, asjadelt, teistelt inimestelt, vaid eelkõige ikka seestpoolt, meist endast. Ja kui me iseendasse ei vaata ja oma soovide eest ei hoolitse, siis ühe hetkel me võib-olla enam ei teagi, mida me tahame, kuhu me peaksime minema ja kellega olema.
Inimese mõte pole mitte eksisteerida, vaid ELADA! Päikest! ;)
No comments:
Post a Comment